Keskvarajane sort, tõusmete ilmumisest kuni valmimiseni kulub 25 päeva. Viljad on silindrilised, kaaluvad 15-30 g, erepunased valge otsaga.
Sisu on õrn, mahlane, maitselt veidi pikantne. Avamaale külvata seemned aprilli keskel kuni juuni kuuni, ning siis augustis.
1,0 g = 100-150 seemet.
Kasvatamise iseärasused.
Redis on külmataluv kultuur, tõusmed taluvad kuni -3°C külma, suuremad taimed –5-6°C, kusjuures maitseomadused ei kannata. Optimaalne kasvutemperatuur on +15+18°C.
Redist külvatakse varakevadest kuni suve lõpuni. Kõige paremini kasvab redis saviliiva mullas peale kapsast, peeti või rõigast. Külvatakse redis päikselisele kohale huumusrikkasse mulda. Varjulises kohas võivad ebaõnnestuda.
Peale külvi kaetakse muld tuhaga kuna redis vajab palju kaaliumi. Külvatakse suuri seemneid kuna väikestest seemnetest kasvatatud taimed lähevad kergesti putkele. Rediseid on kindlasti vaja harvendada, kobestada ja kergelt mullata.
Kastmisrežiim.
Niiskuse puudus avaldab suurt mõju juurika arenemisele ja maitseomadustele. Juurikas muutub krobeliseks, närtsinuks, koor muutub puiseks, kaotab oma mahlasuse. Redis on niiskustarmastav taim, pinnas peab kogu aeg olema niiske ja sellepärast kasutatakse rediste kastmiseks vihmutussüsteemi. Kasta tuleb kas ülepäeva või igapäev. Soovitavalt õhtuti. Põuasel ajal kasta rikkalikult nii hommikul kui õhtul.
Saagi kogumine ja säilitamine.
Enne saagikoristust rediseid kastetakse. Saaki koristatakse varahommikul. Siis on nad kõige mahlasemad. Peale väljakaevamist eemaldatakse juurikatelt lehed, pestakse, kuivatatakse ja pakitakse kilekotti. Säilitatakse külmkapi alumisel riiulil lahtises kotis.
Külv kevadel ja suvel.
Redise valmimine on sorditi väga erinev. Redist jaotatakse kahte gruppi. Esimene grupp – kiireltvalmivad sordid (tärkamisest valmimiseni 20-30 päeva). Neid külvatakse kevadel, kuna suvel lähevad nad kiirelt putkele. Juurikas on neil väike 10-30 g, vorm ja värvus on erinev, säilivad lühikest aega. Kiireltvalmivate sortide hulka kuuluvad: Ümmargune punane valge tipuga, Prantsuse hommikusöök jt.
1. Redise seemned külvatakse varem ettevalmistatud peenrale 1 cm sügavusele.
2. Kolme nädala pärast võid saaki korjata. Mahlane redis on maitsvaks lisandiks salatis.
Suvisesed ja sügisesed sordid.
Teine grupp on hilisvalmivad sordid. Nendel sortidel on pikk valmimisaeg, juurikad on suured 200 g ja raskemad, nad säilivad hästi osad kuni kesktalveni ja kauem, ei putku ja sellepärast külvatakse neid kesksuvel ja sügisel. Juurikad on terav magus maitse, ei närtsi.
Seemnete saamine rediselt.
Redis moodustab seemned 140-150 päeva pärast külvamist. Redise õisikud tuleb kindlasti katta, et saada sordipuhtaid seemneid. Külv tehakse kasvuhoonesse. Kui on juba moodustunud juurikas, tõmmatakse taim välja, eemaldatakse külgmised lehed, jättes alles ainult kaks keskmist ja istutatakse välja skeemi 70X35 cm järgi eelnevalt kastetud peenrasse. Hooldus seisneb regulaarsel kastmises, kobestamises, väetamises, muldamises ja varte sidumises toe külge. Peamine õisikuvars näpistatakse ära, et kasvaksid külgvõrsed. Kui hakkab vihma sadama tuleb seemikud katta kilega. Kui valmivad seemnekojad muutuvad pruuniks, lõigatakse pealsed ära ja kuivatatakse ülesriputatult ja seejärel puistatakse seemned välja. Külviks korjatakse välja suuremad seemned. Kuivatatakse ja hoitakse tubasel temperatuuril.
* Redist võib säilitada kuni detsmbri-jaanuarini. Selleks külvatakse suureviljalist sorti suhteliselt hilja (augusti esimesel dekaadil).
* Paljudel aiapidajatel läheb redis putke ja õitsema – selle tulemusel normaalseid juurvilju ei saagi. Põhjusi on siin mitu: peenikesed ja vanad seemned, liigne külvitihedus, kuiv muld.
Pikaaegsed madalad temperatuurid põhjustavad seda, et taimed hakkavad õitsema ja juurviljad on puised ja söödamatud.
Kasvatada tuleks redist avatud ja päikeselisel kohal, varjus on lehestik väga väljaveninud, juurviljad aga peenikesed ja halva kvaliteediga.
Redis on lühikese päeva taim, seepärast tuleb teda kevadel võimalikult varakult külvata, kui päevad pole veel liiga pikad või siis suve lõpus, mil nad jälle lühemad on.
Redise juurestik on nõrgalt arenenud, seepärast kastetakse teda 2-3 päeva tagant, kuivade ilmadega aga iga päev (5-8 L /m2).
* KASULIK UMBROHI.
Mis Te arvate, millest nüüd tuleb juttu? Muidugi orasheinast. Kõik, keda on „õnnistatud“ oma aiamaal selle umbrohuga, teavad, et temast võitu saada on praktiliselt võimatu. Igal aastal nii kevadisel kui sügisesel maakaevamisel korjame kokku ja viskame minema kilogramme peenikesi, kuid ebatavaliselt vastupidavaid risoome. Kuid vaatame asja lähemalt.
Harilik orashein on mitmeaastane rohttaim kõrgusega kuni 100 cm, pikkade roomavate risoomidega. Varred - kõrred - asetsevad ühekaupa ja on siledad. Lehed lantsetjad, pealt karedad, paiknevad vahelduvalt. Varre tipus asetseb üks kuni 15 cm pikkune tähkõisik, mille moodustavad 20 väikest kahvaturohelist 4-10 õiest koosnevat pähikut. Õitseb mais- juunis. Seeme valmib augustis-septembris. Kasvab kõikjal – põllul, aasal, nõlvakutel. Aias ja köögiviljamaal peetakse teda ebameeldivaks umbrohuks. Risoom moodustab väga kiiresti uusi võrseid. Isegi väike 3-5 cm pikkune risoomijupike annab uue taime. Seepärast ongi temaga nii raske võidelda.
Kuid looduses ei ole midagi lihtsalt niisama. Kas olete tähele pannud, kui hästi söövad orasheina loomad ? Mida väärtuslikku nad orasheinas leiavad?
Juba iidne meditsiin tegi kindlaks orasheina kasulikud omadused. Vanaaja Roomas ja Kreekas kasutati orasheina risoomi laialdaselt kuse- ja sapiteede raviks. Peale selle, selgus et peenestatud juurest saab hea kvaliteediga jahu. Näljahäda ja sõdade korral jahvatati juuri ja küpsetati sellest leiba. Lehti aga kasutati jookide valmistamiseks ja need meenutasid õlu. Orasheina kasutatakse nüüdki sapi- ja põiekivide ravis. Risoom kuulub ka laste rahustava tee koostisse. Risoom kaevatakse välja kas sügisel või varakevadel enne noorte võrsete kasvu. Pestakse, kuivatatakse. Lehti kogutakse mais- augustis.
On selgunud, et risoom sisaldab valke, süsivesikuid, tärklist, polüsahhariide, E ja C vitamiini, karotiini, orgaanilisi happeid, lima, eeterlikke õlisid jt aineid. Lehed sisaldavad C ja K vitamiini, karotiini. Risoomist tehtud tõmmist ja keedist kasutatakse kui uriinieritust suurendavat, higistamist soodustavat, köhavastast ja kergelt lahtistavat vahendit.
Homöopaatias kasutatakse oliguuria, tsüstiidi ja uretriidi korral.
Mitmete maade rahvameditsiin kasutab orasheina raviomadusi. Näiteks Saksamaal kasutatakse tõmmist kui üldtugevdavat vahendit , süüfilise ja astsiidi korral, Suurbritannias aga tsüstiidi ja uretriidi korral. Vene rahvameditsiinis kasutatakse teda külmetuse, furunkulite, reuma, podagra, diabeedi, halvaloomuliste kasvajate ja ainevahetushäirete korral.
Kasutamine:
1. 1 spl peenestatud juuri valada üle 1 klaasi veega, lasta keema minna, keeta 10 minutit, lasta kinnises nõus 4 tundi tõmbuda, kurnata. Võtta sisse 1 klaasitäis 3-4 korda päevas. Paisete korral juua 2-3 klaasi päevas. Samaaegselt teha 2 korda nädalas vanni orasheina keedusega, arvestades seda 2spl 6 liitri vee kohta.
2. 3 tl juuri valada üle 2 klaasi toasooja veega. Lasta 12 tundi tõmmata, kurnata. Võtta sisse 100 ml kaupa 3-4 korda päevas. Võib kasutada ka mähistena.
3. Tõmmis (punkt 2) kurnatakse, lisatakse 1 klaas keeva vett, lastakse soojas 1 tund tõmbuda, kurnatakse ja segatakse mõlemad tõmmised. Võetakse sisse 100 ml kaupa 4 korda päevas gastriidi, koliidi, entriidi, külmetuse, bronhiidi, neeru-ja sapikivide, reuma, podagra ja ödeemi korral.
4. Värsketest lehtedest tehtud mahla võetakse sisse 100- 200 ml päevas sapikivide raviks.
5. Kuiva peenestatud risoomi kasutatakse kohvi surrogaadina, keedetult võib aga lisada seda supile ja pudrule. Niisugune ta siis on, meie umbrohi. Tuleb välja, et ta ei ole mitte kahjulik, vaid kasulik.